Teie ostukorv on tühi.
Taralõng harilik "Goji"
Taralõng "Goji" (Gou gi) - Lycium barbarum.
Populaarne ja väga kasulik mari, mida võib ise raskusteta kasvatada.
Mitmeaastane, taime kõrgus 1-3 m. Dekoratiivne terve kasvuaja vältel, kasvab kiiresti. Õitseb juuni-september lõhnavate lillakas-purpursete õitega. Suve lõpus kasvavad viljad, punased kuni 1,5 cm pikkused. Viljad on väga vitamiiniderikkad, sisaldavad mikroelemente ja mineraale.
Agrotehnika.
Külvata soovitatakse seemned sügisel, umbes kuu peale seemnete viljadest eraldamist. Külvi sügavus 2-3 mm.
Kuni külvamiseni hoitakse seemneid niiskes liivas, niimoodi läbitakse stratifitseerimise esimene etapp. Teine etapp toimub juba talvel lume all, mullas. Selle tulemusena idanevad umbes pooled seemnetest. Külviks soovitatakse valida valguseküllasem maa-ala. Seejuures tuleks arvestada seda, et taralõng ei ole suure külmakindlusega, nii et koht peaks olema põhjatuulte eest kaitstud kas majaseina või taraga.
Idanemine on maksimaalne, kui külviks valmistada maa ette varakult: sügavalt läbi kaevata, kobestada ja tasandada. Muld peab olema õhuline, umbrohuvaba, korralikult niiske, kuid ei tohi tekkida seisvat vett. Seemned külvata mitte hajusalt, vaid väikestesse peenardesse, külvisügavus kuni 2 cm. Selleks, et lihtsustada hooldustöid, jätta peenarde vahele 15-20 cm vaba maad, seemnetele puistata mulda, millele on lisatud turvast ja niisket jõeliiva.
Pärast külvi multšida maapind – selleks võib kasutada värskelt niidetud heina, see takistab umbrohtude kasvu ja hoiab mulla niiskena. Umbes mai lõpus ilmuvad esimesed tõusmed, kui need on liiga tihedalt, siis tuleb harvendada. Harvendamisel kaevatakse seemikud korralikult välja ja istutatakse tühjale kohale, kastetakse rikkalikult. Edasine seemikute hooldus ei ole keeruline ja seisneb rohimises, kastmises ja mulla kobestamises, seda ei tehta väga sügavalt, kuna juurestik on üsna pinnalähedane ja seda ei tohi kahjustada.
Umbes 3 aastat peale külvi istutatakse sirgunud põõsad alalisele kasvukohale.
Ettevaatus: värsked marjad on mürgised!
Populaarne ja väga kasulik mari, mida võib ise raskusteta kasvatada.
Mitmeaastane, taime kõrgus 1-3 m. Dekoratiivne terve kasvuaja vältel, kasvab kiiresti. Õitseb juuni-september lõhnavate lillakas-purpursete õitega. Suve lõpus kasvavad viljad, punased kuni 1,5 cm pikkused. Viljad on väga vitamiiniderikkad, sisaldavad mikroelemente ja mineraale.
Agrotehnika.
Külvata soovitatakse seemned sügisel, umbes kuu peale seemnete viljadest eraldamist. Külvi sügavus 2-3 mm.
Kuni külvamiseni hoitakse seemneid niiskes liivas, niimoodi läbitakse stratifitseerimise esimene etapp. Teine etapp toimub juba talvel lume all, mullas. Selle tulemusena idanevad umbes pooled seemnetest. Külviks soovitatakse valida valguseküllasem maa-ala. Seejuures tuleks arvestada seda, et taralõng ei ole suure külmakindlusega, nii et koht peaks olema põhjatuulte eest kaitstud kas majaseina või taraga.
Idanemine on maksimaalne, kui külviks valmistada maa ette varakult: sügavalt läbi kaevata, kobestada ja tasandada. Muld peab olema õhuline, umbrohuvaba, korralikult niiske, kuid ei tohi tekkida seisvat vett. Seemned külvata mitte hajusalt, vaid väikestesse peenardesse, külvisügavus kuni 2 cm. Selleks, et lihtsustada hooldustöid, jätta peenarde vahele 15-20 cm vaba maad, seemnetele puistata mulda, millele on lisatud turvast ja niisket jõeliiva.
Pärast külvi multšida maapind – selleks võib kasutada värskelt niidetud heina, see takistab umbrohtude kasvu ja hoiab mulla niiskena. Umbes mai lõpus ilmuvad esimesed tõusmed, kui need on liiga tihedalt, siis tuleb harvendada. Harvendamisel kaevatakse seemikud korralikult välja ja istutatakse tühjale kohale, kastetakse rikkalikult. Edasine seemikute hooldus ei ole keeruline ja seisneb rohimises, kastmises ja mulla kobestamises, seda ei tehta väga sügavalt, kuna juurestik on üsna pinnalähedane ja seda ei tohi kahjustada.
Umbes 3 aastat peale külvi istutatakse sirgunud põõsad alalisele kasvukohale.
Ettevaatus: värsked marjad on mürgised!
PALJUNDAMISVIISID.
Taralõnga on üsna lihtne paljundada. Selleks et saada taimi dekoratiivsel eesmärgil, piisab vaid seemnete külvist. Kui aga tahate paljundada sorti või kultuurvormi, siis tuleb kasutada keerulisemaid vegetatiivse paljundamise võtteid: pookimine ja rohtsed pistikud.
Seemnest kasvatamine. Külvata soovitatakse sügisel, umbes kuu peale seemnete viljadest eraldamist. Kuni külvamiseni hoitakse seemneid niiskes liivas, niimoodi läbitakse stratifitseerimise esimene etapp. Teine etapp toimub juba talvel lume all, mullas. Selle tulemusena idaneb umbes pool seemnetest. Külviks soovitatakse valida valguseküllasem maa-ala. Seejuures tuleks arvestada seda, et taralõng ei ole suure külmakindlusega, nii et koht peaks olema põhjatuulte eest kaitstud kas majaseina või taraga. Idanemine on maksimaalne, kui külviks valmistada maa ette varakult: sügavalt läbi kaevata, kobestada ja tasandada. Muld peab olema õhuline, umbrohuvaba, korralikult niiske, kuid ei tohi tekkida seisvat vett. Seemned külvata mitte hajusalt, vaid väikestesse peenardesse, külvisügavus 2 cm. Selleks, et lihtsustada hooldustöid, jätta peenarde vahele 15-20 cm vaba maad. Muide, seemnetele puistata mulda, millele on lisatud turvast ja niisket jõeliiva.
Pärast külvi multšida maapind – selleks võib kasutada värskelt niidetud heina, see takistab umbrohtude kasvu ja hoiab mulla niiskena. Umbes mai lõpus ilmuvad esimesed tõusmed, kui need on liiga tihedalt, siis tuleb harvendada. Harvendamisel kaevatakse seemikud korralikult välja ja istutatakse tühjale kohale, kastetakse rikkalikult. Edasine seemikute hooldus ei ole keeruline ja seisneb rohimises, kastmises ja mulla kobestamises, seda ei tehta väga sügavalt, kuna juurestik on üsna pinnalähedane ja seda ei tohi kahjustada. Umbes 3 aastat peale külvi istutatakse sirgunud põõsad alalisele kasvukohale.
Vegetatiivse paljundamise meetodid.
Keerulisem vegetatiivse paljundamise variant on silmastamine. Sageli kasutatakse pistikuga pookimist. Kevadist varianti (okuleerimine) ei soovitata kasutada. Optimaalne variant on keelega jätkamine. Aluseks võetakse seemik, sel juhul on kokkukasvamine väga kõrge.
Rohtsed pistikud. See on sagedamini kasutatav meetod, mis on kõige tehnoloogilisem. Siin on vaja kilekasvuhoonet, mullaks võrdsetes kogustes turvas ja jõeliiv; kasvuhoones hoitakse õhu- ja mullaniiskus kõrge tänu sagedasele kastmisele. Algul lõigatakse võrsed ja seejärel tehakse need pistikuteks. Sobiv aeg on selleks juuni algus, kui võrsed on piisavalt kasvanud, aga pole veel jõudnud puituda. Võrsed lõigatakse umbes 15 cm pikkusteks juppideks, jättes pistikule 2 lehekest.
Lõikamise juures on oluline, et pistik ei kuivaks, seepärast tuleks võrsed ja valmis pistikud hoida kuni mahapanekuni veeämbris või siis mingis „Epin“ tüüpi kasvustimulaatori lahuses.
Pistikuid ei panna kohe mulda, vaid umbes 10-12 tunni möödudes. Tavaliselt seisavad nad selle aja vees (tavaliselt üleöö), aga varahommikul, kui kasvuhoones pole veel palav, pannakse nad maha, maad kastetakse nii enne kui pärast mahapanekut rikkalikult. Korraliku juurestiku moodustumiseks kulub mitu kuud. Tavaliselt oktoobri keskel on nad kõlbulikud üles kaevamiseks, kuid kohe maha neid istutada ei maksaks – juurestik on veel väga õrn ja taim on ise pisike. Parem oleks nad istutada üheks aastaks toitaineterikka ja niiske mullaga peenrasse ning alles järgmisel sügisel istutada avamaale.
KUHU ISTUTADA?
Koha valik on väga oluline, valida lõunasse avanev, hästi soojenev ja valgusrikas koht. Ideaalne on, kui põhja poolt varjaks majasein või tara, mis samas soodustab ka lume kogunemist. Taralõnga võib istutada nii sügisel kui kevadel. Sügisel istutamise korral tuleb taimed kindlasti katta. Selleks painutatakse taimed maha ja kaetakse või siis tehakse toestik, millele pannakse kuuseoksi või saepuru, peale aga visatakse lund, et kõik oleks korralikult kaetud.
Taimed istutatakse tavaliselt nii suurde auku, mis vastab nende juurestikule. Augu põhja pannakse väike hunnik turba, komposti ja toitaineterikka mulla segu (1:1:1), et taim paremini kohaneks. Sellel kuhjakesele paigutatakse juured korralikult laiali, auk täidetakse mullaga, muld tihendatakse, kastetakse (5-6 l istiku kohta). Mullapind multšitakse turba ja kompostiga 4-5 cm paksuselt. Kevadise istutuse korral võib läbi saada ilma täiendava väetamiseta, aga sügisel istutatud taimedele tuleb kevadel anda lämmastikurikast kompleksväetist.
Esimesed viljad arenevad 3 aastat peale istutamist. 5-aastaselt põõsalt võib saada mõni kilo marju. Et viljakandvus oleks regulaarne ja stabiilne, tuleks teha sanitaarlõikust, mis on suunatud võra harvendamisele. Selleks eemaldatakse perioodiliselt kõik vanad võrsed, mis enam juurdekasvu ei anna, samuti kuivanud ning võra keskele suunduvad oksad, mis muudavad võra tihedaks.
Loe veel Seemnemaailma lugemissaalis: "Harilik taralõng".
Bot. syn.: Boberella halimifolia (Mill.) E.H.L.Krause, Jasminoides flaccidum Moench, Lycium halimifolium Mill., Lycium lanceolatum Veill., Lycium turbinatum Veill., Lycium vulgare Dunal, Teremis elliptica Raf.
* Harilikku taralõnga "punane briljant", peetakse üheks väärtuslikumaks ravimtaimeks maailmas, nimetatakse veel ka "pikaealisuse marjaks". Taime hinnatakse rikkalikult antioksüdante, vitamiine, makro- ja mikroelemente sisaldavate säravpunaste marjade tõttu. Hariliku taralõnga marjad sisaldavad kaks korda rohkem antioksüdante kui roheline tee, aga rauda - isegi 15 korda rohkem kui spinat. Toiduks tarvitatakse kuivatatud, hapuka maitsega marju - nendega maitsestatakse kokteile, salateid, hommikusöögihelbeid. Taim on mitmeaastane, väga dekoratiivne, kasvab kuni 1,5 m kõrguseks. Potis kasvatatavat taime soovitatakse kärpida ja anda selle soovitud kuju ja kõrgus. Pottides kasvatatavad taimed tõstetakse talvel ruumi, mille temperatuur - alates -1 kuni +2°C. Taralõng kasvab hästi keskmise viljakusega mullas, kerges saviliivmullas või liivsavimullas. Talub põuda, kuid ei armasta ka seda kui juured vees ligunevad.
Goji marju ei saa nimetada uueks kultuuriks, kuid mitte igal aiapidajal pole seda, paljude jaoks veidrat taime on poodidest ja turult raske leida, eriti põhjapoolsetes piirkondades. Seda enam, et nõudlus ebatavaliste taimede järgi, mis annavad ka maitsvaid ja kasulikke vilju, on pidevalt tõusnud. Niisuguste taimede hulka kuulub ka taralõng. Kui hästi otsida, siis võib puukoolidest harva leida. Aga kui taim osta ja kasvatada teda tugevaks taimeks, saab hakata seda iseseisvalt paljundama.
Ta on maavitsaliste sugukonna esindaja ja astelpaju sugulane. Õnneks on temal, erinevalt astelpajust, astlad vaid võrsete alumises osas ning need pole nii teravad, neid on mitu korda vähem. Kuid igal juhul tuleb marju korjates olla ettevaatlik – astlad võivad samamoodi kriimustada. Astlad ja üsna madal külmakindlus, mistõttu Eestis võivad võrsetipud külmuda – need on taralõnga ainsad miinused.
Ülejäänud omadused on kõik positiivsed. Näiteks, saaki korjata on lihtne ja kiire, sest võrsete ülemises osas astlad puuduvad, viljad ise kinnituvad pika viljarao külge. Viljade maitse meeldib kõigile: neil pole kibedust ega parkaineid, nad on õrna mahlase viljalihaga ja väikese luuga, mis meenutab mandlit.
Taralõngal on sarnaselt astelpajule juurtel lämmastikku siduvad mügarbakterid. Niisugune sümbioos võimaldab rikastada mulda lämmastikuga. Põõsa ehituses on tal ka astelpajuga sarnasusi, kuid meil kasvab ta vaid kuni 2 meetriseks.
Sõltuvalt kasvukohast näeb taim välja kui väike põõsas või miniatuurne puu. Võrsed on tal üsna võimsad, sageli muutub põõsas tihedaks juba noores eas, seepärast on vaja teha sanitaarlõikust. Tüüpiline taralõnga tunnus on nagu teistelgi maavitsalistel – väiksed heledad täpid viimasel aastakasvul ja veidi tumedamad mitmeaastastel kasvudel. Ka lehed on huvitavad: suured, piklikud.
Taralõng on isetolmlev, kuid saaki saab palju rohkem, kui istutada aeda mitu taime. Peab märkima, et paljudel taimedel puhkevad erisugulised õied; ühel taimel võivad olla ülekaalus emasõied, teisel on vaid isasõied. See nähtus on levinud, eriti just seemnetest paljundatud taimede puhul, seejuures on kadunud ka vanemate tunnused.
Taralõng on kindlasti aia ehe. Taim alustab kasvu suhteliselt varakult, tavaliselt mai alguseks on näha esimesi lehekesi, aga varsti on ta juba täies ererohelises rüüs. Üsna dekoratiivne on ta ka siis, kui hakkavad ilmuma veidi piklikud kreemikasvalged õied, mis lõhnavad meeldivalt, meelitades ligi hulgaliselt mesilasi. Umbes 2 kuu möödudes on õite asemel roosakad viljad. Noortel taimedel on vilju vähe, kuid aastatega saak suureneb, vilju saab tarbida mitte üksnes värskelt, vaid ka töödelda. Kuid sagedamini kasutatakse neid värskena: võib-olla seetõttu, et nende maitse on siis eriti hõrk.
* Taralõng pärineb Kesk-Hiinast, kus ta on väga hinnatud. Esikohal pole mitte tema toiduks tarbimine, vaid kogu taime raviomadused. Looduses on teda mitu liiki - kõik need kasvavad arvukalt Kesk-Aasias, vähemas koguses aga Uuralite ja Volga jõe vahelisel alal, aga samuti Taga-Kaukaasias. Sahhalinil kasvab ta traditsiooniliselt põõsana: just seal käivad seniajani tema aretustööd ja luuakse uusi sorte. Sahhalinil on ka palju selle põõsa looduslikke istandusi – traditsioonilisi „korjeretki“ „metsikute“ marjade järgi organiseeritakse praegugi. Kultuuristama hakati taralõnga just nimelt Sahhalinil. Tema viljades on palju kasulikke aineid, vitamiine, aminohappeid, karotiini, pektiini, antotsüaane ja parkaineid. Jaapanis kaetakse marjad värvilise kattekihiga ja müüakse kui kompvekke. Niisugused „kommid“ toetavad südame toonust, tugevadavad mao seinu ja soodustavad noore organismi kasvu ja arengut.
